Katkendid Tõnu Lepiku treeningpäevikutest – Märkmed 1968. a Ameerika turneelt (9. osa)

Pühapäev, 11. veebruar, 1968. Tänane päev kuulus teenitult puhkusele. Ja ka meelelahutus oli tore. Külastasime kuulsat imedeparki Disneylandi. Park on jagatud mitmesse ossa vastavalt ajaarvamisele. Viibisime kosmoses, džunglis, mereröövlite keskel. Kõik oli tehtud niivõrd elutruult, et jääb mulje nagu tõepoolest viibid keset ookeani piraatide kahuritule all. Ümberringi sähvivad mürsud, mis plahvatavad ühel ja teisel pool paati. Üle kõige aga pakkus rahuldust ja närvikõdi suur mägi, mida mööda kihutasime tohutu kiirusega üles ja alla, järsud kurvid, südame alt võttis õõnsaks. Pikalt pole mõtet sulepead piinata, ise tuleb see kõik üle elada, siis saad ettekujutuse! Peale Disneylandi käisime õhtusöögil kohaliku bisnesmeni juures, kes kolm aastat tagasi võttis Moskvast naise ja elab nüüd siin. Õhkkond oli priima, mingit rõhutult laua taga sitsimist. Vastav seltsimees pakkus viskit soodaga, neeger mängis aga viitemuusikat klaveril. Koos oli palju vene emigrante. Kes aga soovis, võis villa õues asuvas basseinis kergelt ujuda. Õhtu oli igati õnnestunud!

Esmaspäev, 12. veebruar, 1968. Väga tavaline ja üksluine päev. Hommikul ostsin Soltaniga linnast kauboipüksid (teksad kaasaegses mõistes) ja rihma, ning jalutasime Vaise ookeani kaldal. Lõunast alates hakkas sadama ja seepärast trenni ei saanud hästi teha ja ka väsimus oli veel kontides. Nüüd õhtupoole olen vaadanud telekat ja muud midagi. Hea, et telekaski elule vaheldust annab. Siit sõidame New-Jorki neljapäeval. Reedel on aga juba uus start.

Teisipäev, 13. veebruar, 1968. Ka täna oli rahulik päev. Hommikul käisin söögipoolist ostmas. Kardan väga enda kaalu pärast. Peaaegu midagi ei tee, kuid söök on tugev. Suur kana, grillitud ja vastavas pakendis, kus ta püsib pikalt soojana ja maitseb kuradima hästi, et pidama ei saa ja maksab vaid 1 dollar! 3 kilo apelsine maksab samuti dollar. Trenni aga teeme väga vähe. Põhiliselt puhkame. Siin ongi tähtis enesekontroll, tuleb söögiga piiri pidada, muidu kaovad sentimeetrid tulemuse mõõtmisel! Ja ega pole mõeldavgi, et tugevalt trenni teha. Pingelised võistlused võtavad palju energiat ja see aeg, mis on kahe võistluse vahel, kulub põhiliselt puhkuseks! Homme on siis viimane Los Angeleses viibimise päev. Ülehomme päeval teeme pika hüppe läänest itta. Kahju, et New Jorgis saab nii vähe olla. Peale võistlust lendame kohe Oklandi, kus on kõige tähtsam heitlus, USA sisemeistrivõistlused. Täna aga lähen Soltanile külla. Huvitav kuidas tema elamine on. Ta elas keskmise ameeriklase standardite järgi. Korteris on magamistuba, külaliste tuba, esik, vannituba ja veel rida kõrvalruume. Meid võttis vastu meeldva välimusega Soltani abikaasa. Tema vend on suur kohvimeister ja tõepoolest seda kohvi oli nauding juua. Vestlesime ja sain üht teist huvitavat teada. Soltan maksab üüri 90 dollarit kuus. Aastas saab ta ainult 2000 dollarit. Ta on aspirantuuris ja seetõttu rohkem ei saa. Sellest aga jätkub nii talle kui ka naisele, kes õpib samuti ülikoolis prantsuse keelt. Hea auto, mis on ainult veidi pruugitud, saab osta 300-400 dollari eest! Nägin selliseid müügipunkte praktiliselt iga bensjaama juures. Ikka kadedaks võttis küll, sellised võimsad autod vaid 330 dolli eest! Soltani juurest tagasi sõites rääkisime praktika mõttes inglise keeles. Arvan, et kui pidevalt paar kuud siin elada ja ainult inglist rääkida, võib asja päris selgeks saada.

Kolmapäev, 14. veebruar, 1968. Tänane päikesepaisteline soe talvepäev, mis oli meie mõistes suviselt soe, algas huvitava reisiga Marylandi. See on Vaikse ookeani ääres asuv okeanaarium, kus suurtes akvaariumites ja vannides asuvad dresseeritud hülged, delfiinid, vaalad. Lausa imetrikke ja võimsaid hüppeid demonstreerivad tohutud vaalad ja väga terased delfiinid. Merilõvid ja delfiinid poseerisid koos minu ja Gena Bliznetsoviga piltide peal, mida võis järgmisel päeval lehtedes näha. Nii Maryland kui ka Disneyland on suurepärased meelelahutusasutused, milliseid meil kahjuks vastu panna pole. Täna meile enam bussi staadionile sõiduks kõrvale ei pandud. Tuli puhkus teha. Just lõppes koosolek. Uudised on halvad! Asi on selles, et New Jorgis juute, hiinlasi ja neegreid võistelma ei lubata. Saatkonnast helistati, et ka meie võistlusest osa ei võta. Nüüd on küsimuse all kogu meie edasine turnee. Homme New Jorgis selgub kas läheme kusagile mujale linna võistlema või sõidame kolmapäeval koju. Tõepoolest kahju kui poliitika sporti segama hakkab! Televiisorist vaatame olümpiasaateid. Paistab, et meil eriti hästi ei lähe. Vaatasin ka proffide hokki. Nägin Martinit, kes nüüd mängib St. Luisi väravavalvurina. Nüüd aga puhkama. Homme on pikk lennureis ees ja ka selgub ühtlasi meie edasine saatus.

Neljapäev, 15. veebruar, 1968. Tänane päev tõi siis selgust nii mõnegissegi asjasse. Nimelt pidime hommikul New Jorki sõitma, kuid õhtuste ja öiste telefonikõnede resultaadina teatati Washingtoni saatkonnast, et me New Jorgis ei võistle, vaid sõidame otsemat teed Oaklandi. Nüüd aga selgus veel, et homme on siin kohalikud võistlused välisstaadionil ja et me võtame neist osa ning alles laupäeva hommikul lendame San Fransiscosse. Mina siinsetest võistlustest osa ei võta, sest need ei oma mingit tähtsust ja peale selle on parem kaks päeva tugevat trenni teha kui siin jalgu väristada ja homme võistelda. Ühesõnaga kõik lahenes normaalselt. Ülehomme vahetame oma laagripaika, et Oaklandis nagu kord ja kohus esineda. Jäi ära väsitav 6 tundi edasi-tagasi lend New Jorki, kuid on küsitav kas me saame üleüldse New Jorki näha, sest tagasi sõites lendame küll läbi New Jorgi, kuid kas me seal ööbime on küsitav. Aega meil peale Oaklandi võistlust on kuni kolmapäevani, s.o. 27-da veebruarini. Tähendab aega on jäänud veel 2 nädalat kuni kojusõiduni. Ausalt öeldes koju tahaks juba sõita. Isegi sellises riigis nagu Ameerika, tundub kodu palju armsamana! Nüüd aga lähen ja teen tugeva trenni. Saabusin just trennist. Täna sõidutati meid teisele staadionile. See oli United States California College. Staadionirajad olid kaetud asfalditaolise kattega ja hüpperada tartaaniga. Ilm oli täna jälle väga suvine ja peale soojendust võis võtta dressid rahulikult seljast. Ainult trenniisu suurt ei ole. Kogu olemine on kuidagi unisevõitu. Siiski võtsin kokku ja tegin keskmise koormusega trenni. Staadioni ümber on arvukalt pesapalli ja ameerika jalgpalli, heite ja jooksuväljakuid. Kõik need on kaetud hea kvaliteetse muruga. Ka inimmaterjal on eeskujulik, eriti neegrite osas. Eile lendas helikopter Marylandis vastu televiisori masti ja purunes. Hollywoodis püüdis aga politsei kinni paar poissi ja tüdrukut, kellelt leiti suurimad oopiumi ja narkootikumi varud, mida Ameerikas üldse on leitud. Samuti tegutseb alates maikuust Los Angelese piirkonnas bandiit, kes tapab inimesi. Ta helistab pidevalt politseile, et teda kinni püütaks või muidu kasvab ohvrite arv suuremaks. Sellised on siis uudised. Nüüd aga vanni ja poodi söögi järele! Kõht nõuab oma osa.

Nii, kõht on täis ja meel on hea. Ostsin jälle oma lemmiktoite, millest olen juba varem kirjutanud. Poest ostes on ikka palju odavam kui restos süüa. Nii jääb rohkem raha üle poodlemiseks. Nüüd aga olen horisontaalis ja jälgin proffide korvi Los Angelese ja Chicago vahel. Los Angeleses mängib kuulus Jerry West. Ainuke valge kuulsus. Tema mängu on tõepoolest nauding jälgida. Reeglid on muidugi tublisti erinevad. Kasutatakse nurgaauti ja kui teed viskel vea, siis loeb korv ja saad veel ühe vabaviske lisaks. Vigade suhtes on muidugi kohtunikud väga liberaalsed. Siin esineb selliseid vigu, millede eest meil võidakse mängust välja lüüa. Varsti aga peaks algama ülekanne Grenoblest olümpiamängudelt satelliidi kaudu.