29. okt. 2021

Neljapäev, 18. juuli, 1966. Nagu juba päris sportlasele kohane ei saanud loorberitele puhkama jääda ja tuli koheselt jätkata sportlikus vaimus, ehk siis staadionil kerge soojendus, lahtijooksud. Lõpuks kuul, ketas, oda.


Teisipäev, 19. juuli, 1966. Viimane trenn enne ärasõitu Riiga. Seekord on seal NSVliidu esivõistlused juunioridele. Tänane trenn möödub metsas. Kross, soojendus, kiirendused ja hüppealased eriharjutused.


Kolmapäev, 20. juuli , 1966. Rongisõit Tallinn-Riia. Õhtul kerge lõdvestav toonustreening.


Laupäev, 23. juuli, 1966. Oh häda, jällegi sunniti mind võistkonna huvides kaasa tegema kümnevõistlust ja kaugushüpet. Kõige hullem oli aga tohutu palavus +32 varjus! Kümnevõistluse 1. päev: 100m.-11,3; kaugushüpe-7.30; kuulitõuge-12.16; kõrgushüpe 1.86; 400m.-53,0. Kaugushüppes, mis toimus üheaegselt kümnevõistluse kõrgushüppega võitis Sadsevits 7.40. Kuidas ma ka ei üritanud üle 7.39 ei suutnud ja paraku vaid hõbemedal. 1 sentimeetriga on ikka kurb kaotada!


Pühapäev, 24. juuli,1966.Jätkub piinlemine, tohutu palavus! 110.t.j.-16,3; kettaheide-38,84; teivashüpe-3.70, mis toimus 18.30-20.30; odavise-48.80; 1500m.-5.08,2. Kokku 6730 punkti ja kolmas koht. Olen rahul. Armeevõistkonnale punktide toomine on mulle endale kasulik! Ülemus Lobastov jäi rahule ja see on peamine. Kuid siiski üle 7000 punkti tahaks sellel aastal veel koguda!


Neljapäev, 28. juuli,1966. Vahepealsed päevad, sõit koju ja puhkus. Täna tegin kerge trenni metsas.


Reede, 29. juuli,1966 – laupäev 06. august,1966. Selle nädala jooksul tegin tavapärast trenni nagu tavaliselt ja siis katkestasin treeningpäeviku täitmise, lihtlabasel viisil, kirjutasin, et ei viitsinud rohkem ja jätkasin alles 21. novembril. Paraku oli vahepeal juhtunud minu arengus palju huvitavat, millest alustangi 21. novembrist.


Esmaspäev, 21. november,1966. Jätsin päeviku täitmisega suure vahe sisse, kuid nüüd püüan selle vea jällegi heaks teha. Mäletamist mööda niipalju, et poolest septembrist olin treeninglaagris Armeenia linnas Leninakanis, kus valmistusime Üleliiduliste spordiühingute võistkondlikeks võistlusteks. Mina Armee Keskspordiklubi koondises. Majutus oli tsaariaegses hiigelsuures kasarmus, kus olid spartalikud elutingimused, 100 kohane raudvooditega majutus, WC väljas, arhailine peldik aukudega ja paksu klooriga kaetud maapinnaga, et haisu vältida. Türgi piir oli paari kilomeetri kaugusel. Seega, muud teha polnudki kui treenida, süüa ja mõned korrad kinos käia. Ilmselt mõjus see kõik hästi ja 02. oktoobril toimunud kaugushüppe võistlustel sündis suur sensatsioon minu kui ka kõigi treenerite, vastaste ja kogu maailma jaoks! Ületasin esmakordselt 8 meetri joone ja hüppasin uueks hiilgavaks Eesti rekordiks 8.03! Parandasin rekordit suisa 3 korda-7.80; 7.93; 8.03! Sellega täitsin ka NSVLiidu suurmeistri normi, mis oli 7.90. Tulemus oli NSVLiidu kõigi aegade 2-3 tulemus ja maailma kõigi aegade 15. tagajärg. Maailmas oli see tulemus 1966.a. edetabeli kuues koht ja Euroopa neljas. Usun, et lisada pole midagi. See tulemus otsustas ka minu edasise saatuse ala valikul. Kaheksa meetrit andis mulle võimaliku pääsu Mexico olümpiamängudele, mis toimub 2 aasta pärast 1968.a. Muide Leninakani võistlus oligi esimene sõel olümpiale pääsemiseks. Linn asus ju keskmäestikus, mis imiteeris Mexico tingimusi. Täna aga tegin oma kolekümnenda trenni ettevalmistusel uueks hooajaks. See toimus hallis. Peale soojendust tõkke erialaste harjutuste järel jooksin jalad lahti, kusjuures 4x60m. täie „auruga“ läbi kihutasin. Hoojooksu kontrollisin kuuel korral. Kolmel korral neist sooritasin ka hüppe. Poole hooga, s.o. kuue hoojooksu sammuga tegin 10 hüpet. 10 hüpet hüppasin kaugust ka üle lati. Trenn kokku 2 tundi. Vormi peab hoidma. On oodata Kuuba reisi Detsembri alguses. Nii, et aega pole eriti jäänudki! Kõik!


Teisipäev, 22.november, 1966. Trenn Pirita metsas. Jooksin 2 km. ja tegin soojenduse. Järgnes tugev futi mäng. Pärast tegin Peda Instituudis kangi. Kükke 10×70; 10×90 ja 3 seeriat 10x100kg. Kokku 3,6 tonni. Kestvus 2,5 tundi.


Nelapäev, 24. november, 1966.
Jällegi Pirital. Peale 1,5 km. krossi soojendus, tugev võimlemine ja jooksin jalad lahti. 6x80m. Seejärel tegin hüppealaseid harjutusi. Kestvus 1,5 tundi.


Reede, 25. november, 1966. Trenn hallis. Peale soojendust võimlesin veidi tõketega. Jooksin jalad lahti 3x60m. Tegin kaugust 6 sammuga 7 ja 8 sammuga samuti 7 hüpet tehnika peale. Veel hüppasin kaugust üle kõrguse lati kauguse jaoks 1.35 kõrgusel. See oli ka kõik. Trenn möödus intensiivselt ja jäin rahule. Kestvus 1,5 tundi.


Laupäev, 26. november, 1966. Tänane trenn möödus korvimängu tähe all. 3 tundi sai mängitud. Terve laupäeva õhtupoolik kulus selleks. Muidugi tegin ka võimlemist ja veidi kangi.


Esmaspäev, 28. november, 1966. Trenn hallis. Peale soojendust 4x60m. lahtijookse, seejärel hoojooksu kontroll ja hüppeid täie hooga 5 korda 6 sammu hooga. Lõpuks lõdvestus. Kestvus 1,5 tundi. Täna tuleb ette võtta selle aasta viimane reis marsruudil Tallinn-Moskva-Havanna ja tagasi!


Teisipäev, 29. november, 1966. Jõudsim Moskvasse. Selgus, et sõit toimub kas 04. või 06. detsembril. Varemaks pole lennupileteid. Eks ma siis elan siin väikselt ja vaikselt ning ootan ärasõidu päeva. Täna trenni ei teinud, homme teen.


Kolmapäev, 30. november, 1966. Tänase trenni saatsin mööda Källe grupis. Väga head, tasemel jooksjad. Kõigepealt jooksime 5 km. krossi, seejärel mängisime saalis tund aega korvi. Kõik lõppes ujumisega. Ührsõnaga hea trenn, kus pole vaja mõelda kauguse peale. Homme teen veel viimase trenni ja siis läheb pikaks lennuks.


Pühapäev, 04. detsember, 1966. Viimane trenn enne väljalendu. Peale soojendust jooksin 10x50m. ja 6×2 tõket, s.o. 120m. Veel tegin harjutusi kõhulihastele. 5×10 tõket jalad koos ülehüppeid. Kestvus 1,5 tundi. Nüüd jääb veel üle viimased korraldused teha ja siis juba lennuväljale.


Esmaspäev, 05. detsember, 1966. Lend Moskva-Murmansk-Havanna. Meil vedas, lendasime välja ilma hilinemiseta. Murmanskis peatusime 2 tundi ja siis jätkus 13,5 tunnine lend juba Havanna poole. Muidugi lend oli väga väsitav, magada ebamugav ja ajavahe 8 tundi. Kuid kõigest aitas üle saada mõte, et varsti oleme maailma ühes kaunimas nurgas. Lennu kestel lendasime piki Ameerika Ühendriikide kallast. Oli näha maju ja teid. Ja lõpuks hakkas lennuk maanduma. Üha selgemini hakkasid paistma palmid ja eemal säras Havanna suurepärane panoraam. Veel elegantne kaar Atlandi ookeani kohal ja juba puudutasid lennuki rattad Kuuba saare pinda. Võeti meid hästi, sõbralikult vastu ja paigutati ühte paremasse hotelli „Nacionale“. Elan ühes hotellitoas koos Feldiga. Akendest avaneb meil suurepärane vaade Atlandi ookeanile ja linna suurehitistele, millised kunagi kuulusid ameeriklastele. Ilm on võrdlemisi tuuline, kuid soe+20 kraadi. Lennuväljalt hotelli sõites saime põgusa ülevaate linnast, mis on kena, kuid „aga“ tuleb öelda transpordi kohta. Autosid on kõigist maailmakaartest, kuid nad on väga lohakalt hoitud ja igal teisel masinal puudub kas valgustus, mõni on jälle värvitud mitme värviga ja näeb välja nagu klouni riietus. Hoopis imestama panid aga autod, millel puudusid uksed ja mootori kaitsekilp. Siin on lihtne põhjus. Kuuba tegi sotsialistliku revolutsiooni, jäi ilma USA toetusest ja Kuuba blokaad muutis saare kerjusriigiks! Nüüd läheme lõunatama ja peale seda sõidame staadionile, põgus tutvumine võistlusareenile ja õhtusöök. Uni tikub vägisi peale. Meil oleks aeg juba varsti magama heita, siin aga on kell alles 13.30. Süüa aga -tutvumas spordibaasiga. Jah, kuubalasi võib ainult kadestada. Baasid on suurepärased. Ujulad, väljakud, võimlad, saalid, kõike külluses. Eks see on kõik ameeriklaste ajal ehitatud. Staadionirajad on aga väga halva kvaliteediga. Peale õhtusööki tegime väikese jalutuskäigu mööda õhtust Havannat. Kena linn reklaamisäras! Voodisse heites tundsin tõelist väsimust, polnud ju kaks päeva õieti maganud!


Teisipäev, 06. detsember, 1966. Ebameeldiv üllatus tabas mind täna hommikul üles ärgates. Pea valutas tohutult, süda oli paha. Tükil ajal pole sellist santi tunnet olnud. Peale hommikusööki läksid kõik ekskursioonile, kuid mina otsustasin koju puhkama jääda. Võtsin veel tableti analgiini ja kolmetunnine uni mõjusid positiivselt. Peavalu on möödas, ainult veidi nõrgavõitu tunne on organismis. Nüüd sõidame treeningule. Trenn möödus üldiselt hästi. Peale soojendust jooksin 3x120m. jalad lahti. Seejärel kontrollisin hoojooksu. Rada oli äärmiselt pehme ja õiget hoogu sisse ei saanud. Siiski samm tuli neli korda täpselt pakule. Lõpuks tegin toonuse jaoks hõppeid 10 tõket reas 6 korda. Sellega trenn lõppeski. Võistlustele on saabunud juba 9 välisriiki. On oodata veel Prantsuse, Tshehhi ja Inglismaa delegatsiooni saabumist. Nende võistkondade hulgas, kes juba saabubud on ma ühtegi kaugushüppajat ei tea. Tegemist tuleb aga kuubalastega. Poisid on väga head ja võistlus tuleb raske. Ühe rekord on 7.78 ja teisel 7.70. Pikad saledad neegrid. Peab kokku võtma. Kaotada ei tohi! Võistlused algavad veidi ebaharilikul ajal. Kaugus algab 21.30 õhtul. Hiline aeg, Tallinnas on sellel ajal juba hommik.


Kolmapäev, 07. detsember, 1966. Täna tõusetes ei tundnud õnneks enam sellist peavalu kui eile. Peale hommikusööki sõitsime linnast välja, külla meie nõukogude spetsialistidele. Elavad nad kaunis kohas ookeani ääres, kusjuures igal perekonnal on oma majake. Maja koosneb kolmest toast+köök. Ruumid on avarad, moodsalt sisustatud, kõigiti kaasaegsed. Viibisime külas meie endisel teivashüppajal Bulatovil. Kostitas meid Coca Colaga, mandariinidega ja Kuuba shokolaadiga. Mängisime suurel pesapalliväljakul jalgpalli ja sellele järgnes suplus „väikeses“ Atlandi ookeanis, kus on suured-suured lained. Vesi oli soe, kuid samal ajal väga soolane. Lained on väga kõrged ja mõnus on rabeleda vastu laineid ja hea on ka lainetel kanda end kalda poole. Ühesõnaga elavad hästi ja mugavalt, ainult kojuigatsus on suur. Muidugi elada mitu aastat võõral maal pole kerge. Peale lõunasööki mängisin veelkord jalkat ja õhtul jalutasin linnas Figarolaga, kuuba sprinter. Tänases Havanna ajalehes „El Mundo“ on minu pilt. Tekst on huvitav-pidin 8m. kõrgust hüppama. Mis seal ikka, üritame, äkki õnnestub!


Neljapäev, 08. detsember, 1966. Peale hommikusööki viidi meid kuulsasse Havanna sigaretitehasesse. Tutvusime tööprotsessidega ja saime ülevaate, kuidas üks maailma parim sigar valmib. Kõigile anti kaasa sigarikarp kolme sigariga+kaks sigarit sain töökäigus veel juurde. Enne lõunat võtsin veel tund aega päikest ja ujusin. Muide täna on Havannas tõeliselt palav ilm. Päike hakkab hästi peale ja kahe päevaga olen päris pruuniks muutunud. Peale lõunat käisime ülikooli staadionil, kus meil toimuvad võistlused. Proovisin hoojooksu ja rada. Tuul on küll tagant aga rada on väga pehme. Peale õhtusööki andsid kohalikud arstistid meile huvitava kontserdi. Jah tõesti, oli tunda, et on tegemist tõelise lõunamaa temperamendiga.


Reede, 09. detsember, 1966. Tänane päev möödus suhteliselt rahulikumalt kui eelmised. Peale hommikusööki käisime Hosega loomaaias. Jällegi kena kohake. Territoorium oli suur ja loomi palju. Hulgaliselt kohtas loomaliike, milliseid meie loomaaedades ei leidu. Peale lõunat istusime varjulises nurgas hotelli aias ja puhusime juttu pikalt ja laialt. Enne õhtusööki saatsin Habana Librest kolm kaarti kodumaa poole teele. Huvitav millal nad kohale jõuavad. Õhtul aga oli jälle huvitav kontsert. Homme aga tuleb tõsisem „kontsert“ staadionil.


Laupäev, 10. detsember, 1966. Täna oli võistluspäev! Peale hommikusööki käisime ekskursioonil Hemmingwey majamuuseumis. Maja oli kenas kohas Havanna lähedal. Ümberringi kasvab palmisalu ja bambusvõsad, maja aga ise on künka otsas, kust avaneb suurepärane panoraam Havannale. Peale õhtusööki tegin kerge uinaku ja nüüd on aeg staadionile minna. Võistlus tuleb äge! Kuus neegrit ja mina! Kõik on möödas! Hüppasin 7.61. Jään rahule. Alguses tundsin ennast värskena, viimastel hüpetel aga andis tunda väsimus. Rada oli väga kehv, teda kattis paks, täiesti lahtine telliskivi puru. Paku ees oli täitsa aukus. Iga korraga enam annab tunda reie tagalihas. Koju jõudes tuleb hakata tõsiselt ravima jalga, muidu võib tuleval aastal trauma tõttu paljud võistlused tegematta jätta. On mis on esikoht on käes ja võib rahumeelega koju sõita! Parim kuubalane hüppas 7.26. Minu seeria: 7.52; 7.44; 0; 7.61; 7.34; 7.46. Homme võtan terve päeva päikest!


Pühapäev, 11. detsember, 1966. Nüüd on kõik möödas. Selle aasta võistlustele võib lõplikult joone alla tõmmata. Täna võtsin hommikust peale päikest. Ilm oli suurepärane ja ka supelda hotelli basseinis on suurim mõnu. Peale lõunat jätkusid võistlused. Meie omadest võitis Skrõpnik 20km. jooksu ja Tanja kauguse 6.18. Õhtul toimus võistluste lõpetamine maailma ilusaimas välisööklubis „Tropicana“. Tõesti suurepärane asutus! Lauad on asetatud palmide vahele, keskel on lava. Eeskava oli originaalne, n.ö. kuubalik. Erilise panuse heale etendusele andsid muidugi kaunid kuubalannad. Etendus ise, värvid, valgustus, kostüümid, tantsud-seda kõike on rake edasi anda sõnades. Tuleb lihtsalt oma silmaga seda kõike näha. Tuju aitas tõsta ka Bacardi-kuulus Kuuba rumm. Veetsime lõbusa õhtu, koju saime kell 03.00 juba hommikupoolne öö!


Esmaspäev, 12. detsember, 1966. Täna peale hommikusööki sõidutati meid Havanna lähedale asuvasse randa Santa Maria. Veetsime toreda hommikupoole ookeani laineid kündes ja Kuuba päikest neelates. Küll olid täna kõrged lained! Suurepärane elamus on võidelda mehekõrguste lainetega, ujuda vastu lainetele või jälle lasta kanda lainetel kalda poole. Kiitma peab siinset päikest. Mõne päevaga olen muutunud tõeliselt pruuniks poisiks! Huvitav, kas see päike ka sama kergelt pealt ära tuleb? Peale lõunat käisime staadionil ja mängisime hea tunni korvpalli. Peale õhtusööki käisin kinos vaatamas Prantsuse filmi Jean Morega peaosas. Huvitav film, seiklusi kuipalju! Homme sõidame Varaderosse, kuulus rand, üle maailma. Sinna jääme kaheks päevaks ja 16-dal veedame veel päeva Havannas ja 17-dal kui ilm lubab võtame kursi Moskva peale.Vanasõna ütleb, et olgu võõrsil nii hea kui tahes, on kodus siiski veel parem. Olen selle rahvatarkusega päri.


Teisipäev, 13. detsember, 1966. Hommikupoole möödus Kehakultuuri instituudi külastamisega. Pole laita, korpused on võrdlemisi moodsalt sisustatud. Käisime ka anatoomikumis. Nüüd enam sellist kartust polnud kui Tartu oma juba nähtud oli. Avasin rahulikult kaane ja vaatasin kadunukest. Ainule õhk oli palju raskem kui Tartus. Nüüd läheb siis bussisõiduks, 150 km. Havannast eemal asuvasse Varaderosse.


14.-17. detember, 1966. Need päevad möödusid Varaderos ja Havannas. Varadero-suurepärane suvitusrajoon, kena ranna ja ilusa maastikuga. Veetsime seal kaks meeldivat päeva võttes päikest ja tantsides õhtul Kuuba muusika rütmide saatel. Külastasime läheduses asuvat maaalust katakombi. Stalomiidirahnud ripuvad suurepärases rahus häirimatuna ja milline kõla! Ühelgi orelil maailmas pole sellist häälestust! Veel jäi meelde Varadero sellega, et tutvusin seal ühe väga meeldiva inimesega. Viimane päev Kuuba territooriumil möödus külastades meie kooli, viibides külas nõukogude konsulil ja kena õhtuke baaris. 16.-dal oli seal jõuluõhtu. Iga maja ees põles kunstlik kuusepuu, mis ei jää oma kenaduselt maha originaalsetele. Linn tundus olema just sellel õhtul imekena. 17.-da hommikul võttis lennuk kursi Moskva peale. Lend läks õnnelikult ja 18.-da hommikul k.08.00 maandusime Moskvas. Nii lõppeski minu järjekordne välisreis. Olen kolme aastaga käinud kolmes riigis-Poola, Itaalia, Kuuba. Kõikjalt jäi midagi uudset ja huvitavat meelde, kuid vast kõige huvitavam oli viimane reis, mis kestis koguni 12 päeva! Jätkan nüüd hoolega treenimist ja püüan kõik teha selleks, et see reis ei jääks viimaseks reisiks välismaale!!